Kellega, milleks ja millisesse Euroopa föderatsiooni?
 
Autorid: Viljar Veebel (Coimbra Ülikool) ja Anastassia Kovalenko (Tartu Ülikool)


Eesti meedias on Euroopa föderaliseerumise alane aktiivne debatt seni keskendunud eelkõige kõrgematele väärtustepõhistele teemadele, arutledes föderalismi tähtsust Ühis-Euroopa arengus ja selle rolli liikmesriikide ühiste eesmärkide ning ideaalide peegeldajana.

Samas pole föderaliseerumine väärtus iseeneses, vaid peaks ikka teenima inimeste ja ühiskonna huve laiemalt, seega Euroopa Föderatsiooni poole minnes on vajalik sõnastada endale nii läbimõeldud küsimused, kui eesmärgid, mis lähtuvad meie tänastest praktilistest vajadustest ja pikaajalistest eesmärkidest.

Kuivõrd valikute lähtepunktiks oleme meie ise ehk Eesti riik ja ühiskond, peaksime esmalt küsima: „Mis on see, miks me Euroopa Liidu föderaliseerumist vajame ja mida see pakuks meile võrreldes täna juba olemasoleva Euroopa Liiduga?“

Antud küsimuse lähtekohana on oluline, et ega Eesti pea aastal 2013 valima Ühis- Euroopast välja jäämise ja Euroopa Föderatsiooni vahel, vaid eelkõige tänase Euroopa Liidu toimeloogika ja alles kavandatava Euroopa Föderatsiooni vahel. Samuti pole meil mingit moraalset ega õiguslikku kohustust plaanitavate muutustega nõustumiseks, pigem vastupidi - meil on õigus ja kohustus järgida tänast Euroopa Liidu õiguskorda, pädevusjaotust ning põhimõtteid ja nõuda ka teistelt riikidelt olemasolevatest kokkulepetest kinni pidamist. Föderaliseerumist on nähtud ka võimalusena liikuda edasi Eesti vanamoodsa ja tradistsioonilise rahvusriikliku kontseptsiooni ja põhiseaduse juurest. See on üks võimalikest alternatiividest, mis seejuures peaks olema põhjalikult läbi kaalutud ja selgelt formuleeritud – põhiseaduse muutmise alus saab siiski olla aktuaalne vajadus ja asjakohane täiendav mandaat selleks. Rahvusriiklikest prioriteetidest loobumisele föderatiivse arengu kasuks peaks aga eelnema avatud ja kõiki olulisi aspekte (nii positiivseid kui negatiivseid) arvesse võttev debatt ning analüüs, mis vastaks küsimusele: „Milliste riikidega, milleks ja millisesse Euroopa Föderatsiooni Eesti soovib jõuda?“

Kui Eesti eesmärgiks on näiteks mõjuvam esindatus ja oma eripäraste huvide parem realiseerimine Euroopa Liidus, siis peaksime endalt küsima, kas loodavas föderatsioonis on lootust nende eesmärkide ja meie mõju tänasest paremal realiseerumisel. Ka siin on lähtekohaks juba olemasolev tänane väikeriigi kohta vägagi hea esindatus. Näiteks võrreldes Saksamaaga on meie esindatus ühe elaniku kohta nii Euroopa Komisjonis kui Euroopa Kohtus 63 korda parem, Euroopa Parlamendis 3,8 korda parem ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus 8,7 korda parem. Lisaks sellele on nii Eestil täpselt samaväärne vetoõigus, kui Saksamaal või Prantsusmaal kümnetes EL õigusloomet puudutavates küsimustes. Kuivõrd tõenäoline on, et loodavas föderatsioonis saab Eesti kui väikeriik tänasest parema esindatuse?

Millist majanduslikku kasu pakuks föderaliseerumine Euroopale Liidule ja Eestile? Esmalt on vajalik küsida, milles soovitud majanduslikku lisaväärtust nähakse ja kas plaanis olev poliitiline reform sellist lisaväärtust ka anda saab. Enne kui loodame föderalismist lahendust Euroopa majanduse põhiprobleemidele, vajame põhimõttelist veenvat analüüsi ja arusaama, kuidas see praktikas toimiks. Senised reformiplaanid on pannud rõhku eelkõige tsentraalsele kontrollile, ühetaolisustumisele, läbipaistvuse kasvule ja vahendite ümbersuunamisele ühistest huvidest lähtuvalt. Samuti oleksid liikmesriikide eelarve prioriteedid edaspidi rohkem seotud Euroopa Liidu kui terviku huvidega. Ehk teisisõnu, lubatakse olemasolevat raha rohkem ja hoolsamalt käidelda, ümber jagada ja vähem välja anda. Paraku ei tule raha sellest ju juurde, kui seda näiteks neli korda ja suure hoolega üle lugeda ning majandus ei saa kasvada kui investeeringuid pideva kontrolli ja reeglitega piirata ning normaalseid turuprotsesse takistada. Samuti on Eestil, kui eripärase keskkonnaga ääreriigil oht ümberjagamise käigus kaotajaks jääda, sest meie eripärased vajadused ei pruugi ei Brüsselile ega teistele liikmesriikidele arusaadavad olla. Finantskriisist välja viivad ikka majanduslikud meetmed; föderaliseerumine on pigem ümberjagamise ja stabiliseerimise, kui lisaväärtuste loomise meetod.

Milline see Euroopa Föderatsioon olema saab, kuhu me mitme tipp-poliitiku kirjutiste põhjal juba teel oleme? Millised saavad olema selle pädevusjaotused liikmesriikidega, kas see saab olema horisontaalne või vertikaalne, kas fikseeritud või dünaamiline, kas riikide- või rahvaarvu-põhise esindatusega? Ühe- või kahekohalise parlamendiga, kellel kas on seadusandliku initsiatiivi õigus või siis mitte? Lõpptulemus oleks seejuures vägagi erinev, sest föderatsioonina toimivaid tehnilisi lahendusi on erinevaid ja nii peame endalt küsima, kas tahame Euroopa Föderatsiooni näiteks Saksamaa, USA, Belgia või Venemaa mudeli eeskujul. Kuigi föderalismimeelsed poliitikud on leiutanud ka sellise föderatsiooni tüübi nagu „rahvusriikide föderatsioon“, siis paraku ei teoorias ega praktikas täna midagi sellist ei eksisteeri. Siiski on oluline meeles pidada, et kui me ei küsi Eesti riigi ja ühiskonna jaoks olulisi detaile tulevase föderatsiooni osas, ei pruugi saadav tulemus olla sugugi parim võimalikest meie jaoks.

Arutlemata ei maksaks jätta ka millised oleksid föderalieerumisega kaasnevad kaotused Eestile ja Euroopale? Enne muutuste tegemist peaksime endalt küsima kas tänased Euroopa Liidu tugevused ja eelised meile jääksid toimima pärast plaanitavat föderaliseeruvat reformi. Rohkema kontrolli, jäigema õigusliku raamistiku ja tsentraalsema juhtimiseg kaasneb kahtlemata vähenev kohalike huvide arvestamine ja vähenev majanduse kohanemise võimekus. Samuti vähenevad võimalused saada erandeid, mis on vajalikud Eesti jätkusuutlikkuks arendamiseks. Mitmete autorite arvates väheks ka Euroopa majanduslik kohandusmisvõime ja konkurentsivõime.

Euroopa föderatsiooni poole liikudes maksab endalt ka küsida, kes on need riigid, kellega seal olla tahame, kellega tahame solidaarselt oma poliitilist võimu ja majanduslikku jõukust jagada, ning kui tõenäoline on tänase õigusliku raamistiku ja liikmesriikide arvamuse raames lepingulise föderaliseerumise realiseerumine. Eelnevast sõltub ju otseselt, millist föderatsiooni ehitada on mõtet ja millised saavad olema selle põhiväärtused. Kas sinna kuuluksid vaid föderatsioonimeelsed Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Madalmaad ja Lukemburg, või ka neutraalsemad aga endaga hästi hakkama saavad Soome, Rootsi ja Austria. Mis saab meie Ida-Euroopa probleemsetest kaaslastest Ungarist, Lätist, Slovakkiast ja Poolast? Kas oleme valmis ka edaspidi olema solidaarsed Kreeka, Küprise, Portugali, Iirimaa ja Hispaaniaga, või kas on lootust loodavasse föderatsiooni kaasata ka antud idee suhtes skeptilised Ühendkuningriigid, Taani ja Tshehhi? Summas jääb valida, kas jätkub senine lõdvalt seotud ühendus või luuakse tugevamalt seotud föderatsioon, aga juba oluliselt väiksema arvuga liikmetega, kellel on selle võrra ka rohkem ühishuve. Kui kavatseme kedagi tänastest partneritest kõrvale jätta, siis ei maksa unustada nende riikide õigust jätkata Euroopa integratsiooni senises vormis ja põhimõtetel.

Kas föderaliseerumine on tänases suveräänsuse delegeerimise faasis ja dünaamika juures vältimatu, näiteks selleks, et päästa euro ja Schengen? Kas nõustudes euroga ja ühtse viisaruumiga on valijad andnud mandaadi ka föderaliseerumiseks? On oluline mõista, et Euroopa integratsiooni seniste suursaavutuste ühisvaluuta ja ühise viisaruumi edukus ei sõltu kuigivõrd planeeritavast föderaliseerumisest. Samuti ei aita föderaliseerumine kaasa finatskriisi lahendamisele ning eelnevate integratsiooni edusammudega nõustudes ei ole Euroopa Liidu kodanikud veel andnud mandaati föderatsiooni loomiseks.

Kokkuvõttes võib Euroopa föderaliseerumine olla meile kasulik ja otstarbekas (läbi juleoleku kasvu, majandusliku kindlustunde näiteks), samas võib see olla ka mitmetes aspektides kahjulik võrreldes tänase olukorraga (näiteks Eesti esindatus ühistes institutsioonides võib kahaneda), ning kolmandaks võib see olla suhteliselt minimaalse kasuteguriga asendustegevus Euroopa süvaprobleemidega tegelemise asemel . Igal juhul peaks föderaliseerumisprotses olema aga põhiseadusega kooskõlas, legitiimne, argumentidel põhinev, ning avatud debatile ka kõige keerukamates ja vastuolulisemates küsimustes. Enne föderatsiooni poole teele minekut on oluline mäletada, et tegemist on korduvalt ette võetud raske protsessiga, mida ei ole senini edukalt suudetud ellu viia, seega peaks uus reformikava olema efektiivsem ja läbimõeldum kui senised ning mida selgemalt me defineerime oma eesmärgid seda edukam võiks olla eesseisev reform.
 
asdas
asdasasdasdasd

EMI Uudised
EMI liikmete uudised
Eesti 2020
Konkurentsivõime kava ’Eesti 2020’ on Eesti strateegia Euroopa 2020 eesmärkide saavutamiseks. Kava kirjeldab peamisi poliitikasuundi ja meetmeid Eesti konkurentsivõime tõstmisel ning toob ära kohustused, mille Eesti võtab 2011. aasta märtsi Ülemkogul kokku lepitud laiendatud euroala pakti raames.
Valitsuse poliitikate arendamise peamised väljakutsed
Raporti eesmärgiks on välja pakkuda olulisi poliitikate arendamise fookusi ja valik konkreetseid uusi algatusi, mis peaksid järgmise nelja kuni kümne aasta perspektiivis olema valitsuse tähelepanu all.
MTÜ Eesti Euroopa Liikumine Estonia pst 5a 10134 Tallinn info@euroopaliikumine.ee Tel 6 419 678 Äriregistri kood 80064116

Eesti Euroopa Liikumine Eng