Ülereguleerimise ammendumine
Autor: Viljar Veebel (Coimbra Ülikooli külalisteadur)

Euroopa Liidu viimase kümne aasta arenguloogika on põhinenud ühtaegu kiireneva pädevuste laienemise ja süvenemise ideel. Euroopa Liit on panustanud ühtaegu olemasolevate poliitikate senisest põhjalikumale reguleerimisele, kui ka uute valdkondade ja tegevuste kaasamisele oma pädevusalasse. Integratsiooni progressi sümboliks on kasvavad eelarvemahud, rohkearvulisemad standardid, kasvav ümberjagamine, subsiidiumid ja turgude reguleerimine. Ühistegevust ja reguleerimist on nähtud a priori lisaväärtust loovana, on see siis ühise põllumajanaduspoliitika, Eurotsooni või Schengeni viisaruumi vormis.

Praktikas tähendab see, et ebaedukuse või probleemide esile kerkimise korral on esmaseks lahenduseks täiendav reguleerimine, standardiseerimine ja finantseerimine. Näiteks, kui võlakirjaturud või pangandusturg ei toimi liidule ja liikmesriikidele meelepäraselt, on lahenduseks täiendavad reeglid ja regulaarne turule sekkumine ning toetuste eraldamine. Sarnane suhtumine valitseb ka Euroopa tulevikku puudutavate reformikavade osas: edasiminek saab olla vaid ühisosa kasvamise perspektiivis, seda nii poliitilises kui majanduslikus aspektis. Tänaste probleemide põhjusena nähakse aga reeglina rahvuslikke eripärasid (Kreeka maksukäitumine, Hispaania tööpuudus või Itaalia tootlikkus) ja vähest õiguslikku standardiseeritust, mida ühiste meetmete (näiteks eelarvedefitsiitide piiramise kava läbi tsentraalse kontrolli) abil on vaja muuta või kõrvaldada.

Tõendeid eelneva meetodi tulemuslikkuse tõestuseks leidub kahtlemata rohkesti: ühise valuutaruumi loomine tõi odavamad intressid ja suurema stabiilsuse selle liikmesriikidele, ühine viisaruum pakub lisaväärtust kõigile EL kodanikele, struktuurifondide vahendid aitavad ära hoida äärealade mahajäämust, vahendite kooskasutamine muudab efektiivsemaks ühise välispoliitika ning võlakirjaturgudele sekkumine hoiab ära liikmesriikide maksejõuetuse.

Kui veel 80-90tel domineeris lähimusprinsiip, mille kohaselt pidi Euroopa Liit esmalt tõestama ja põhjendama, miks uus õigusakt või initsiatiiv annab lisaväärtust, siis täna on olukord pigem vastupidi: kui mõni riik ei soovi uue initsiatiiviga liituda, vaadatakse tema esindajale nõudlikult otsa, küsides „kas Teie siis ei soovigi Euroopa integratsiooni ja heaolu arengut toetada“. Selline suhtumine ja nägemus põhineb algsel 1950-tel ellu viidu integratsioonikäsitlusel, mille kohaselt jagatud vahendid, väärtused ja eesmärgid viivad osapooled ka edasisele kasvavale ja kasulikule koostööle.

Ometigi, hoolimata sellest, et meil on igal aastal Euroopa tasemel aina enam integreeritust, ühistegevust ja solidaarsust, on meil viimasel viiel aastal ka aina fundamentaalsemad majanduslikud ja poliitlised probleemid. Kuidas on võimalik, et aina kasvav ühistegevus ja integreeritus on toonud tulemusena 5 aastase majanduslanguse, stagnatsiooni ja vastuolude kasvu? Kas sellest võiks järeldada, et Euroopa integratsioonimudel on ennast ammendanud?

Pigem tasuks küsida, kas just ümberjagamine, üldine reguleerimine, ühistegevus ja vastutuse jagamine ikka olid integratsiooni majandusliku edukuse peamiseks aluseks. Või olid selleks hoopis ühtselt ja lihtsalt toimiv siseturg koos tolliliiduga, mis võimaldab riikidel ja tootjatel kasutada ja arendada oma tootmiseeliseid. Siseturu ja tolliliidu algseks ideeks ei olnud mitte üha kuhjuv reguleerimine ja turusignaalide vaigistamine vaid otse vastupidi: lihtsam ja takistamatum ligipääs kaasliikmesriikide turgudele, sellega tekkiv vabam konkurents ja selle põhine majanduskasv.

Seda, et ühistegevustel, aktiivsel reguleerimisel ja ümberjagamisel on ka pikaajaliselt negatiivne aspekt, on avalikes debattides vähem kajastatud, veenvaid näiteid on aga siingi. Nii on Eurotsooni summaarne tööpuudus täna suurem kui eurot ja stabilisatsioonimeetmeid mitte kasutavatel liikmesriikidel. Samas on probleemsete eurot kasutavate riikide (Kreeka, Portugali, Iirimaa, Hispaania ja Itaalia) võla kogunemine leidnud aset just ühisraha vastutusevabades tingimustes. Kolmandaks on just ühisraha euro ja eurotsooni reeglid põhjuseks, miks täna võlaprobleemides riikides on tootlikkus viimastel aastatel drastiliselt alanenud, neil on tekkinud makseraskused ja nende tööturud ei ole kohanenud. Sarnane trend ilmneb ilmneb ka ühise põllumajanduspoliitika raames, kus efektiivsemad toetusmeetmed aasta-aastalt süvendavad tootlikkuse ja konkurentsivõime langust.

Mida peaks Euroopa Liit tegema olukorras, kus tema enda edukad poliitikad on tema pikaajaliste probleemide põhjuseks? Kas vähedama või suurendama reguleerimist, kontrolli ja standardiseerimist?

Antud dilemma teemal arutleti kümme aastat tagasi Euroopa Põhiseadusliku Lepingu välja töötamisel. Toona leitud vastus on igati asjakohane tänagi, hoolimata sellest, et seda ei siis, ega ka järgmise kümne aasta jooksul rakendada pole üritatud. Leiti nimelt, et kahtlemata ei saa aktiivne täiendav ühine õigusloome ja pädevuste delegeerimine peatuda (kuidas küll me saaksime hakkama ilma 2000 uue õigusaktita igal aastal), kuid sellega koos peaks toimuma aktiivne dereguleerimine ja pädevuse tagasi andmine liikmesriikidele, mis võimaldab neil oma eripärasid ja konkurentsieelist paremini kasutada. Lisakasuna kaasneks liikmesriikide omavastutuse säilimine ja kasvamine. Praktikas tähendaks see liikmesriikide esindajatest koosneva alalise töögrupi olemasolu, mis selekteeriks pidevalt välja valdkondi ja küsimusi kus Euroopa Liidu tasemel regulatsioon pole vajalik või on lausa kahjulik.

Kokkuvõttes, Euroopa integratsiooniprotsess on olnud oma senises toimimises kahtlemata edukas, täites loomisel seatud kaks peamist ülesannet tagada jõukust ja rahu oma liikmesriikide kodanikele; ehk tasuks seetõttu fundamentaalsete institutsionaalsete reformide ja föderaliseerimise eel proovida hoopis muuta olemasolevat Euroopa Liitu nii, et see vastaks taas oma algsetele vabadust suurendavatele, eripärasid ära kasutavale ja majandust elavdavatele ideedele.


 
asdas
asdasasdasdasd

EMI Uudised
EMI liikmete uudised
Eesti 2020
Konkurentsivõime kava ’Eesti 2020’ on Eesti strateegia Euroopa 2020 eesmärkide saavutamiseks. Kava kirjeldab peamisi poliitikasuundi ja meetmeid Eesti konkurentsivõime tõstmisel ning toob ära kohustused, mille Eesti võtab 2011. aasta märtsi Ülemkogul kokku lepitud laiendatud euroala pakti raames.
Valitsuse poliitikate arendamise peamised väljakutsed
Raporti eesmärgiks on välja pakkuda olulisi poliitikate arendamise fookusi ja valik konkreetseid uusi algatusi, mis peaksid järgmise nelja kuni kümne aasta perspektiivis olema valitsuse tähelepanu all.
MTÜ Eesti Euroopa Liikumine Estonia pst 5a 10134 Tallinn info@euroopaliikumine.ee Tel 6 419 678 Äriregistri kood 80064116

Eesti Euroopa Liikumine Eng